Tekkis küsimusi?+372 6661 199

TOMS - Janina

2017-03-17

Me oleme iga päev uuesti inspireeritavad sellest, kuhu viib TOMS inimesi ja mis viisil nad igapäevases elus väljendavad enda tänulikkust maailmale läbi teiste abistamise. Seekord laske end tutvustada   Janina Zibirevaga  – noore disaineriga, kes inspireerib mitte ainult enda loomingu, vaid ka maailmavaatega. Disainer paistab silma selle poolest, et kaasab enda professionaalsesse teekonda  ka sotsiaalset tõrjutust kogenud inimesi. Viies läbi loomingulisi töötubasid kodututele, sotsiaalselt tõrjutud ning sõltuvusharjumustest tervenevatele  inimestele  Vilniuse peapiiskopkonna organisatsioonis “Caritas”,  edendab ta osalejaid unustama end läbi loomingu, töötubades loodud aplikatsioonid on hiljem kasutatavad Janina kollektsioonides. 

Nimi:  Janina Zibireva

Sünnimaa: Nalchik, Kabardino-Balkar Vabariik, Venemaa

Eriala: disainer

Hobid: vabatahtlikkus, kirikukoor, kickbox.

Jutusta, mis sind üle kõige võlub keskkonnas, kus Sa töötad?

Kui ausalt, siis kõige rohkem võlub mind keskkond, kus olen vabatahtlik. Seal kogen osadust, kus inimestel on ikka veel inimlikkust, nad ei mõtle pragmaatilistele arvestustele, kõige enam on aga  valmis armastama ja mõtlema, kuidas üksteist armastada ja aidata ja võtta üksteist vastu sellisena, nagu nad on. Siis tunnen, et veel on lootust ja õpin hindama inimest, vaatamata tema staatusele ja materiaalsele seisundile.  

Mis inspireeris sind saama disaineriks?  

Õmblemine päästis meie perekonna, kuna kolides Venemaalt Leetu, kui oli rahaliselt raske, oli vaja otsida uusi elatumisallikaid. Meie pere naised on terve elu õmmelnud selleks, et ära elada, seega vajadusel meenutas ema enda vanaemalt õpitud kutse ja hakkas õmblema.Tänu sellele olen käsitööd näinud lapsepõlvest peale  ja võib öelda, et see on kandunud põlvest põlve. Olen tänulik emale, kes ei piiranud minu loomingulisust ja kostüümidisaineriks saamine olnud minu eluunistus.  

Millised on põhiviisid, millega sa annad oma sotsiaalse tagastuse töökohas?   

Peale õpingute lõpetamist olin eksistentsiaalses kriisis ja ma ei tahtnud olla disainer, nagu kõik teised, kes omavad kaubamärki, mis jutustab ainult loomingust. Tahtsin, et minu loomingul oleks püsiväärtus.  Nii sattusin ma vabatahtlikuks, mis nüüd ongi minu loomingu aluseks – tehes koostööd sotsiaalset tõrjutust kogenud inimestega mõtestan ma enda tööd.  

Kas sul on konkreetseid näiteid, mida tahaksid jagada?

Praegusel hetkel olen vabatahtlik Vilniuse peapiiskopkonna organisatsioonis  “Caritas” koos kodututega ning sotsiaalset tõrjutust kogenud inimestega, kus alustasin enda täiesti juhuslikke projekte. Kõik algas fotosessioonidest, kui ma neid inimesi riietasin ja pildistasin. Hiljem hakkasin mõtlema sellele, kuidas saaksin ühendada enda töö vabatahtlikkuse  aspektiga  ja mis võiks sellest välja tulla. Nii algas sotsiaalse ettevõtluse initsiatiiv “Lech Lech Design”, milles ma ühendan sotsiaalset ettevõtlust enda loominguga. Praegu viin ma läbi loomingulisi töötubasid sotsiaalset tõrjutust kogenud ja sõltuvusharjumustest tervenevatele inimestele, kelle poolt hiljem loodud aplikatsioone kasutan ma enda loodud riietel. Seega muutub iga riideese justkui lõuendiks, raamiks kõigele sellele, mida loome nende inimestega töötubades. Pingutan selle nimel, et nende töötubade või teisiti veel teraapia ajal kõik inimesed lõõgastuks ja kogeks loomingulist rõõmu, see aga aitaks neil end unustada ja tõmmata mõnevõrra neid eemale enda probleemidest.   

Millised on põhilised viisid, millega sa annad oma sotsiaalse tagastuse isiklikus elus?

Hetkel mul veel ei ole mingit stabiilset jalgealust. Tihti on inimesed, kes tegelevad heategevusega, elus juba palju saavutanud. Minu juhtumi korral, ma üheaegselt üritan luua midagi nii neile kui endale.  Omamata reaalselt midagi, annan ära kõik, kõige rohkem aga enda aega. Kuid arvan, et see ongi minu loo sisu  – ma ei oota, kuni saan miljonäriks ja saan inimesi aidata kahekümne aasta pärast, vaid teen seda praegu. Kõige sagedamini ootavad inimesed mingeid erilisi momente, mil saavad midagi teha, tegelikult on aga kõige ilusam asi jagada enda aega, soojust,  hoolivust väikeste asjadega nüüd.

Kas saad siin tuua näiteid?  

Parim näide on vist sellest vabatahtlik haigete külastamine, mis ei ole kuidagi seotud minu erialaga. Ma tunnen end elus vahest üksildasena, vähe armastatuna või isegi veidi mitte hinnatuna. Just nimelt siis, kui end nii tunnen, üritan käituda täiesti vastupidiselt – lähen jagama enda armastust ja soojust tundmatutele inimestele. Kui on elus millestki puudus, siis selle asemel, et oodata selle saamist, pead käituma vastupidiselt  – andma. Sest õnn on leitav mitte saamises vaid teistele andmises.

Milline on üks asi, mille pärast sooviksid meelde jääda? 

Tahaksin olla see inimene, kes ei ole kunagi alla andnud.  Arvan, et see on üks põhilisi asju, kuna see on see, mida need inimesed, kellega suhtlen vabatahtliku töö ajal või haiglates, mulle pidevalt meenutavad. Me kõik oleme piiratud, kuid kõige tähtsam on mitte alla anda, kui raske ka ei oleks.